« Tagasi

Viirukialus Buddha kosel, backflow koonusviirukile

Väga ilus väikese Buddha kujuga viirukialus backflow koonusviirukile, mis tekitab maagilise uduefektiga kose. Viiruk asetub lootoslille sisse.

Kasuta spetsiaalseid backflow koonusviirukeid, mille leiad siit samast e-poest >

Aluse kõrgus 17 cm, laius 13 cm. Kaal 660 gr, materjal on kaetud pronksivärviga

Loe veel...

68,00 €

Lisage oma kommentaar

Viirukialus Buddha kosel, backflow koonusviirukile

Viirukialus Buddha kosel, backflow koonusviirukile

Väga ilus väikese Buddha kujuga viirukialus backflow koonusviirukile, mis tekitab maagilise uduefektiga kose. Viiruk asetub lootoslille sisse.

Kasuta spetsiaalseid backflow koonusviirukeid, mille leiad siit samast e-poest >

Aluse kõrgus 17 cm, laius 13 cm. Kaal 660 gr, materjal on kaetud pronksivärviga

Lisage oma kommentaar

LOOTOSLILL

Lootoslill on budismis väga oluliseks sümboliks, mis tähistab valgustumist. See on ka ümberkehastumise ja taassünni sümbol. Igal õhtul päikeseloojangul lootosevõrse sulgub ja poeb vette peitu ning hommikul avaneb taas vee kohal täies ilus ja suursugususes.

BUDDHA & BUDISM

Buddha (Siddharta Gautama) sündis Indias 560 eKr. Pärast pikki tõe otsinguid olles sügavas meditatsioonis, mõistis ta meele loomust ja saavutas valgustumise. Kogu tema budistlik pärand ja õpetuste kogum aitab ka teistel inimestel kogeda samasugust virgumist ja vabanemist.

Buddha on sanskritikeelne sõna, mis tähendab „virgunut” ja "ärganut". Budismi rajaja Buddha (Siddharta Gautama) polnud jumal, prohvet ega messias. Ta oli tavaline inimene, kes iseenda jõupingutustega saavutas vaimse virgumise, saades teadlikuks nii oma võimetest kui ka ümbritseva maailma olemusest. See ülima virgumise seisund ongi budismi kogu sisuks. Pärast Buddhat on paljud mehed ja naised selleni jõudnud, kuid nimega „Buddha” austatakse teerajajat – inimest, kes leidis tee virgumiseni ja püstitas sellele esimesed tähised järgmiste tulijate jaoks.

Väikese algustähega buddhade ehk budade all mõeldakse budismis kõiki Virgunuid ehk Valgustunuid.

Budism on praktiline traditsioon. See pakub mitte üksnes innustavat visiooni, kelleks inimene võiks saada, vaid ka suurt hulka tõhusaid meetodeid ja vahendeid, et aidata meil areneda selle ideaali suunas ning teha see oma igapäevaelus reaalseks jõuks.

Virgumise tähendus budismis

Virgumine on budistliku tee lõppeesmärk ning küllap soovib iga budismist huvituv inimene, et talle öeldaks täpselt, mis see on. Kahjuks on see võimatu! Kirjeldada virgumist on sama hea kui püüda kirjeldada sinist värvi inimesele, kes on sünnist saadik pime – sõnad on siin jõuetud. Tihti tsiteeritud analoogia Zeni traditsioonist võrdleb virgumisest rääkimist sõrmega, mis osutab Kuule. Sõrm võib näidata, kust Kuud otsida, kuid sõrm pole veel Kuu – kui me jäämegi sõrme põrnitsema, teeme tõsise vea. Sellegipoolest proovime siinkohal oma väriseva sõrmega virgumise suunas osutada.

Virgumine on olemise viis ning kuna olemisel on erinevaid tahke, võib ka virgumisele läheneda mitmeti.

Kui vaadata ülima mõistmise seisukohast, tähendab virgumine tõeluse vahetut kogemist. See on väljapoole meie tavalist maailma jääva tõe vahetu kogemine – väga erinev mõistuspärasest vaatest elu ja kõiksuse olemusele. Virgumise seda aspekti kirjeldatakse sageli eitavalt kui oma „mina-tunde” hävimist. Ent see vahetu kogemine mitte niivõrd ei hävita „mina-tunnet”, kui avardab meie tavapärast kitsast vaatevälja. Väljudes iseenda kitsastest piiridest, muutub virgunud isik millekski suuremaks ja näeb kõiksust kõige avaramast perspektiivist. Kogu budismi võib käsitleda kui püüet avardada oma nägemust sellest, kes või mis me oleme, ning liikuda nõnda budasuse määratute avaruste poole.

Siin on kasutatud sõnu „mõistmine” ja „perspektiiv”, kuid virgumine on samavõrd seotud emotsioonide kui intellektiga. Tõe vahetu kogemine toimub käsikäes tundeelu sügava muutumisega ja toob kaasa ühtsustunde ning määratu kaastunde kõige elava suhtes.

Mõnikord räägitakse virgumisest kui „südame vabanemisest”, mis väljendab emotsionaalset külge paremini kui „tõeluse vahetu kogemine”. Kui ühelt poolt võib budismist mõelda kui teest „iseenda” piiride järk-järgulise avardumise suunas, siis sama hästi võib seda nimetada teeks oma südame järk-järgulise avanemise poole. Iga samm positiivsema ja heatahtlikuma ellusuhtumise suunas – iga väike südame avanemine – teeb meid õnnelikumaks ja annab sügava rahuldustunde ning viib sammukese lähemale südame lõplikule vabanemisele virgumises.

Rääkisime virgumisest põhiliselt mõistmise ja kaastunde seisukohast. Kuid seda on kirjeldatud ka mitmel muul viisil: kui täieliku vabanemise ja piiritu energia seisundit; kui kõigi meie murede, hädade ja viletsuse lõppu; kui puhta olemise õndsust.

Kõik see kõlab vaimustavalt. Aga kas on see tõepoolest võimalik? Kui selline saavutus on reaalne, peaksime olema väga rumalad, kui tegeleme millegi muuga. Kuidas saaksime olla kindlad?

Selles küsimuses, nagu ka kõigis teistes, ei nõua budism pimesi usku – vägagi mitte-budistlikku „voorust”. Ta pigem julgustab meid arendama mõistlikku usaldust. Me võime mõistlikult usaldada, et virgumine kui reaalne võimalus eksisteerib, kuna näeme selle tõendust teistes inimestes ja intuitiivselt tajume virgumise potentsiaali endas. See intuitsioon muutub järjest tugevamaks, kui teeme kasvõi esimesed kõhklevad sammud „südame vabanemise” suunas.

Mõnedel budistidel on õnne olla tihedas kontaktis õpetajaga, kes on piisavalt lähedal virgumisele, et olla selle olemasolu elavaks tõenduseks – samamoodi nagu Buddha oli selle elavaks tõenduseks oma eluajal. Kuid ka madalamal tasemel, lävides inimestega, kes on sellele teele pühendanud mitmeid aastaid, kohtame neid, kes ei pruugi küll olla täiesti virgunud, kuid on sellele seisundile kindlasti lähemal kui meie. Me näeme, et ka need inimesed arenevad edasi, liiguvad õiges suunas. See annab meile kindla veendumuse, et reaalne, märkimisväärne vaimne areng on võimalik – ning et kui sellel arengul on mingeid piire, siis on need väga kaugel sellest punktist, kus enamik meist asub praegu.

Kuid ka ilma teiste inimeste tõenduseta oleme me kõik märganud iseenda sisemuses vähemalt virgunud seisundi kauget kuma. Meis kõigis on virgumise potentsiaali, paljuski samal moel nagu tammetõrus on võime saada tammeks. Too virgumise seeme võimaldab meil vastata ideaalile ning vahetevahel, meie elu parimail hetkedel, toob meieni virgumise ähmase kaja – ilu, armastuse või inspiratsiooni hetkil, mil tühised isiklikud toimetused, mis tavaliselt tumeda pilvena varjutavad meie meeli, hajuvad nagu udu.

Me kõik kanname endas mitte üksnes virgumise seemet, vaid meis on ka loomulik tung kasvada vabanenud seisundi suunas, nagu taimel on tung kasvada valguse suunas. Enamiku ajast võib selle alateadliku püüdluse summutada meie igapäevaelu virvarr. Kuid kui vastame sellele, tajume instinktiivselt, et liigume õiges suunas. Iga samm, mille teeme virgumise suunas, toob kaasa avardumistunde ja teeb meid õnnelikumaks, tervemaks ja rahulolevamaks. See pole abstraktne teoretiseerimine. See on paljude inimeste vahetu isiklik kogemus. Parimaks viisiks arendada veendumust, et virgumine on reaalne, on teha kasvõi väikesi samme selle poole ja vaadata, mis juhtub.

Olemasolu kolm tunnust

Olemasolu kolm tunnust (paali k. tilakkhaṇa) on:

1. püsitus (paali k. anicca, sanskriti k. anitya);

2. kannatus (paali, sanskriti k. dukkha 'vaev, lõplikku rahulolu mittesisaldav');

3. isetus, ehk omaoleku puudumine (paali k. anatta, sanskriti k. anātman).

Buddha on öelnud Anattālakkhaṇasutta's[9]: "Kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta, püsitud ning ebarahuldavad. Kõik, mis eksisteerib, on püsitu ja pidevas, lakkamatus muutumises. Nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad tänu vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale".

Kõik tingitud nähtused (paali k. saṅkhāra, sanskriti k. saṃskāra) on pidevas muutumises, kuna neid saab jagada algosadeks, mille omavahelised suhted pidevalt teisenevad vastavalt ümbritsevatele tingimustele. Nii füüsilised kui ka mentaalsed nähtused (meeleseisundid, mõtted, tunded) on püsimatud, nad tekivad vaid kindlate tingimuste olemasolul ning lakkavad olemast, kui tingimused on muutunud.

Sellest johtuvalt ei ole nähtustel ega ka elusolenditel püsivat omaolekut, muutumatut fikseeritud identiteeti. Inimesel puudub see, mida nimetatakse iseks, minaks või hingeks (paali k. attā, sanskriti k. ātman). "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha, paali k. khandha) kogum. "Mina" pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse budismis kannatuse põhjuseks. Tingitud olemasolu ei saa pakkuda lõplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on püsitud ning nende kadumisel lakkab ka nendest tingitud õnneseisund.

Neli õilsat tõde

Neli õilsat tõde (paali k. cattāri ariyasaccāni, sanskriti k. catvāri āryasatyāni) on budismi põhitõed, mida Buddha kuulutas oma esimeses jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" (paali k. Dhammacakkappavattana-sutta). Neid teese tunnustavad õpetuse alustõdedena kõik budistlikud koolkonnad. Need on:

1. tõde kannatusest (paali k. dukkha ariya sacca),

2. tõde kannatuse põhjusest (paali k. dukkha samudaya ariya sacca),

3. tõde kannatuse lakkamisest ja (paali k. dukkha nirodha ariya sacca),

4. tõde kannatuse lakkamisele viivast teest (paali k. dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca), milleks on õilis kaheksaosaline tee (paali k. ariya aṭṭhangika magga).

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus (paali k. dukkha) ja et sellest on võimalik vabaneda, kuna kannatusel on põhjus. Kannatuste põhjuseks on janu (paali k. taṇhā) ja meeleplekid (paali k. cittakilesa, sanskriti k. cittakleśa). Taṇhā on budismis mõiste, mis tähistab kõige laiemas mõttes negatiivseid emotsioone, eeskätt viha, iha ja teadmatust. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus; selleni viib õilis kaheksaosaline tee.

Kogu edaspidist budistliku mõtteloo arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat mahajaanas võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Sansaara ja nirvaana

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism India kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara (paali k. saṃsāra) ja nirvaana (paali k. nibbāna).

- Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist.

- Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. See on teadvuse kõrgeim võimalik seisund, kuhu jõutakse dharma harjutamise kaudu.

Tegu ja teovili

Teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (paali k. kamma, sanskriti k. karma) ja teovilja (paali k. kammavīpaka, sanskriti k. karmaphala) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas oskamatud ehk halvad (paali k. akusala) või oskuslikud ehk head (paali k. kusala). Teovilja võib jagada kaheks: teo vahetu tagajärg ja harjumuse tekkimine, kalduvus sarnaseid tegusid uuesti teha. Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ja sellega oma teovilja ise määrata. Buddhad on karma seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvuslik tekkimine

Sõltuvuslik tekkimine (paali k. paṭiccasamuppāda, sanskriti k. pratītyasamutpāda) kirjeldab üldist põhjuslikkuse seadust. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki nähtused (seadmused, paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, olles ise põhjuseks teistele seadmustele. Kõige tuntum sõltuvusliku tekkimise ahel on kaheteistkümne-lüliline sansaara ja kannatuse tekkimise kirjeldus, mida tuntakse olemisratta mandalana ehk kaheteistkümne nidānana. See põhjuslikkuse jada algab teadmatusega (paali k. avijjā, sanskriti k. avidyā), mis on kannatuse algpõhjus.

Tühjus

Tühjuse (paali k. suññata, sanskriti k. śūnyatā) õpetuse kohaselt puudub kõikidel asjadel ja nähtustel püsiv omaolek (paali k. sabhāva, sanskriti k. svabhāva), nad on suhtelised ja sõltuvad kontekstist. See kehtib ka kõikide mõistete, väidete ja seisukohtade, aga ka tajude ja teadvuse seisundite kohta. Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused (paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb – kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism teadmatuse aluseks ja kannatuse põhjustajaks.

Osaliselt kasutatud tekste budakoda.ee ja wikipedia.

Seotud tooted

30 Sama kategooria toodet: